Õppimisest

Mööduv suvi oli neljas, mille olen veetnud fotokaamera seltsis.

Vaadates tagasi, siis olen ajaga kindlasti arenenud ja silmaringi ühest küljest küll suurendanud, kuid teisest küljest ka spetsiifilisemaks läinud. Tänaseks pildistan peamiselt vastsündinud beebisid, sellele eelneb enamasti ka ootuse jäädvustamine. Üsna sageli on taaskohtumine kiire saabuma – beebid ju kasvavad ja mul on väga hea meel, et nii paljude “oma beebidega” ikka ja jälle mälestusi loome!

Fotograafia on kindlasti valdkond, kus “taevas on piiriks”. On nii palju erinevaid lähenemisi nii pildistamise alaselt, kui ka järeltöötluse osas. Fotograafide stiilid ja käekirjad on erinevad – nii ongi kõigil soovijatel võimalik leida just neile see õige valik.

Vastsündinute osas sammun ma üsna sihikindlalt oma teed – suvel läbitud koolitus Iirimaal andis juurde väga palju teadmisi. Nii tehniliselt kui ka praktiliselt. Peale sealt nopitud teadmisi on mu töö kindlasti muutunud, minu enda silma jaoks kindlasti. Kindlasti vajab see veel edasist tähelepanu, ikka on veel detaile, mis nõuavad lihvimist, aga see kõik tuleb aja ja praktika käigus. Nii et järjepidev enese koolitamine on kindlasti mu tuleviku “to do” listis kirjas!

Vastsündinu pildistamise spetsiifika kõrvalt hoian silmad lahti ka muus osas. Mul on juba tükk aega ettekujutus silme ees, milliseid pilte ma kunagi tulevikus soovin luua. Olen nii mõnedki korrad oma lapsed kaasa võtnud ja katsetanud. Ja enamasti ongi selle tulemuseks 200-300 pildiga kaust, millest ma leian siis selle ühe pärli, mis on see, mida ma otsima läksin.

Fototöötlus on omakorda hoopis omaette maailm. Minu stiil on enamasti lihtne ja puhas. Ma ei kasuta piltidel ülemäära aksessuaare vms. Püüan pildile püüda eelkõige kaamera ees olija parimad küljed ja eelkõige jäädvustada tänast hetke sellisena, nagu see just on.
Töötluse osas püüan hoida reaalset joont. Ma soovin, et minu pildid oleksid ajatud, just sama ehtsad ja siirad ka aastate pärast. Küll aga tahaksin ma sinna sisse peita seda miskit “maagilist”, et see kohe oleks kuidagi eriline.
Töö selles osas käib – otsin-katsetan-astun ämbrisse-katsetan uuesti-jään rahule-tahan veel paremaks-jne jne. Ja siis jäävad need soovid ja unistused kiire töötempo juures jälle unarusse…

Aga sel nädalavahetusel võtsin ma end kokku! Alustuseks veetsime pere seltsis tegusad ja lõbusad puhkepäevad ning eile õhtul, kui vaikne aeg oli käes, võtsin ette ühe pildi ja ühe koolituse ja hakkasin proovima. Ma arvan, et ma toimetasin selle pildi kallal oma tunnikese, aga ma jäin ka tulemusega väga rahule! Võin ka julgelt öelda, et inspiratsiooni sain küllaga ja ka uue tõuke unistuste osas edasi liikumiseks!

Minu jaoks ei ole kunagi pildistamine olnud lihtsalt nupule vajutamine. Ma soovin väga luua ilusaid mälestusi ja näha veel enam pilte kodusid kaunistamas. Ma ei taha, et meie mälestused istuksid kuskil CD plaadil, kõvakettal, pilves või muus säärases paigas. Jah, varukoopiatena muidugi, aga eelkõige peaks need loodud pildid olema ju meile nautimiseks, igapäevaselt silme ees.

Seega ma jätkan enda tagant utsitamist, et tuleviku mõtted reaalsuseks saaks! Siinkohal ongi hea võimalus jagada ja näidata millega ma eile hilisõhtul toimetasin. Kuidas üks otse kaamerast pilt saab elu sisse. Otse loomulikult tegelen ma praegugi kõikide sessioonidega 100% pühendumisega. Aga ma tean, et mul on ruumi edasi areneda ja ma kavatsen seda ka teha!

Ehk siis, kaamerast tuli arvutisse selline fotofail ( Pildistan RAW formaadis, need failid ongi sageli tuhmimad ja elutumad, kui inimestele rohkem tuttavad jpg formaadis fotofailid. Küll aga on neisse failidesse salvestatud palju infot ja materjali, mida siis hiljem vastavate programmide abil üsna palju voolida annab, et tulemus just selline saaks, nagu vaja. See konreetne pilt sai aga juba teadlikult tehtud pisut teistsugune, sest teadsin, et tahan sellega oma soetatud koolitusest saadud tarkusi proovida.)

laura-toomesoo_fotograaf-parnus_screen-shot-2016-09-11-at-22-56-45_web

Mitukümmend head minutit ( no, tegelikult unustasin vist ennast selle pildiga toimetama pea tunnikeseks) näpuga koolituse märkmetes järge ajades sain sellise tulemuse:

laura-toomesoo_fotograaf-parnus_img_3194_web

 

Minu silmale on küll vahe väga suur. Beebi on muidugi mõlemil fotol imearmas! Aga ise, fotograafina, vaatan lõpptulemust hoopis teise pilguga.
Ma loodan, et mul jätkub aega OMALE AJA võtmiseks. Et ma suudan oma tööaja sisse aina rohkem mahutada ka koolitamise- ja õppimise tunde, sest ka see on töö. Ma ei ole kaugeltki veel “valmis”, töö kestab ja indu jagub, nii et tuleb vaid seatud sihtide suunas edasi liikuda!

PS, minu armas modell Heti, oli alles eile, täpselt 5 kuud tagasi veel selline unemaias tilluke inimene. Nende võrdluspiltidega koputab alati karm reaalsus, kui kiiresti aeg lendab, eriti tugevalt hingele!

laura-toomesoo_fotograaf-parnus_img_5071_web

 

Kommentaarid

Kommentaari

This entry was posted in Uncategorized.

Post a Comment

You must be logged in to post a comment.